Nii, ma nüüd jõudsin kohale. Sain aru, et see lennuki asi ei istu mulle ikka väga. See on minule vastuvõetamatu miks peaks selline suur kolakas kuskil kõrgel õhus püsima. Ja siis need raputamised ja kallutamised, mis tekitavad kõhus lõbustuspargi tunnet, mis ei sobi kohe üldse sellisesse konteksti, kus on reaalselt võimalik alla kukkuda.

Igatahes, kui sõitsime üle Šveitsi sain aru, kui imeline ja suurepärane on loodus. Need kõrged mäed, mida mööda voolavad alla pilved ja mille vahel asetsevad väikesed külakesed ja ojakesed.. No lihtsalt super! Ja Milano lennujaama jõudes need kõrged mäed ümbritsesid taamal udu sees. Vot sellist vaatepilti pole mina veel näinud, niiet juba sain tunda midagi uut!

Lennujaamast saime otse bussi peale, mis väljus 5 min hiljem oma ajast. Siis sain aru, et ega need Itaallased oma ajast väga kinni ei peagi..Istme taga istusid valmis juba puht Itaallased, kes aina seletasid kätega oma laulvas keeles, mis minule kostus vaid ''parapiip parapuup''- loodan, et varsti saan aru kah!

Sõit linna kestis tund aega. Aknast välja vaadates tundsin ennast nagu täieliku turistina, kes jälgib inimesi teel ja kohvikutes. Sain aru, et väga ei tasu silmast silma mingite geelikate Luicidega läbi bussiakna vaadata nad hakkavad kohe midagi kätega vehkima..siis pöörasin pea ruttu ära..
Linnas inimesed istusid väljas kohvikutes, seljas lühikesed, suvised riided. Ühesõnaga Milanos pole sügist kätte jõudnud ja arvatavasti ei jõua ka. Talv tuleb otse peale, kui sedagi..

Iss tahtis taksot võtta, et ilusasti hotelli jõuda(aja, iss on mul praegu kaasas, sest ega mina ju mingi julge mutt ole, kes kohe kõik ise ära ajab). Igatahes mina kamandasin meid metroosse, sest Pariisis õppisin selle süsteemi väga hästi selgeks. Tahtsime osta läbi nende automaatite piletit, siis tuli muidugi mingi Fernando, kes viskas arvatavasti meile pilgu peale ja sai aru, et me mingid turisti nässid, kes midagi aru ei saa ja hakkas seda ekraani ise toksima, kuni jõudis sinna maani kus pidime 10 euri välja käima. Mina aga astusin lõbusalt minema jättes selle Itaallase sinna vehkima. Lõpuks saime piletid kätte 3 euriga. Mina olin see asjaajaja ja issi kõndis mul sabas. Jube uhke värk. Saime metroo peale ja kaarti vaadates sain aru et me sõidame valele poole. Egas midagi, tegin tähtsa näo pähe ja vaatasin vaikselt kus peab ümber istuma et õigele poole saada. Kõik laabus hästi ja jõudsime lõpuks oma metroo peatusesse.

Hotell asus samas kohas kus mul kool. Kooli olin varem google earthist vaadanud ja mõtlesin et kuna see oli tehtu 2008 aastal siis äkki on see tänaseks päevaks muutunud- ei olnud. Mingi väike kitsas maja graffitit täis, mida on muidugi siin kõik majad otsast otsani täis ja mitte mingit kunstilist loomingut vaid mingid suvalised kritseldised. Ma lausa arvan, et inimesed ostavad oma väikestele lastele neid spray värve ja lasevad neil muudkui piserdada, sest ega need joonistused väga kõrgel ka asu. Igatahes siin öövalguses on kõik majad kuidagi tumedad.. Kõikidel on aknad kaetud mustade plekist katetega ja alumised korrused veel trellidega.
Samas arvestades seda, et ma olen juba mingi 5 korda näinud sireenidega nii politsei kui ka kiirabi autot ei imesta ma miks inimesed oma kodu trellidega katavad.

Kuna ma ei jõua praegu enam kirjutada siis ütlen lühidalt. Hotelli tuba on väga kokkuhoidlik ja kitsas. Terve öö käis mingi elu akna all. Muudkui signaalitavad siin! Käisime ka juba Pizzat ja pastat söömas. Pizza oli väga mõnus ja pasta oli umbes selline nagu henri mulle teeb :) ehk minu arust väga hea!! Ja siin nad teevad seda pizzat ikka mõnusas suures ahjus..nagu mingi kombain.

Praegu on mul siin hommik. Ma viisin teid minevikku. Kell on 11.45, päike paistab ja soe õhk puhub aknast sisse. Nüüd hakkame linna avastama minema ehk siis pooode :)). Varsti saan oma ühika toa ka kätte ja siis juba räägin uutest elamustest !


kallimusipai
MJ