no Ciaooo! come stai?
Ma olen omadega nüüd nii kaugel, et umbes kahe tunni pärast hakkan lennuki peale astuma, et oma kodumaad külastada ja et Breaking dawni inglise keeles näha.. Ei suuda uskuda, et juba 2 kuud on möödas siia tulekust. Kui mulle ennem ei jõudnud kohale et milanosse tulen siis nüüd ei jõua kohale, et Eestisse tulen.

Kuna ma ei mäleta mis ma eelmises blogis kirjutasin siis ma vb kordan ennast aga üritan teid uuema informatsiooniga kurssi viia.

Keel on nüüd igatahes selgem kui vene keel kunagi olnud on. Kuna mul on 3 tüdrukut klassis kes on vene päritoluga ja kui nemad oma emakeeles räägivad ei saa no midagi aru..Aga nüüd kui ma Itaalia keelt kuulen saan ma täitsa hästi aru mida öelda tahetakse. Veel on küll selline faas, kui keegi muga itaalia keeles räägib, nagu nt õpetaja või poemüüja, siis ma korraks tardun paigale, analüüsin lause peas läbi ja alles siis mõistan ja vastan.

Mina ja Maiken oleme nüüd eraldi klassis. Polegi nii hull kui arvasin et saab olema. Vahepausidel saame ju ka juttu puhuda. Praegune õpetaja on ka väga tore ja hea. Saan temast kuidagi palju rohkem aru kui eelmisest õpetajast.

Nüüd juba tunnen et olen täitsa sisse elanud siin. Inimesed ühikas on väga toredad ja huvitavad. Pea iga õhtu veedetakse koos aega köögis, tehes siis süüa või õppides.

Eelmine reede pidin minema selle Salvadore kutiga kokku saama. Jõin ennem julgustuseks natuke veini kodus, mis lõppes sellega et jäin magama..aga järgmine reede on plaan minna inimestega koos. Lähme Colonne squarile, kus iga nv noored inimesed kohtuvad.

Käisme ka kinos, mis asub Duomos. 007 vaatasin- väga ei meeldinud. Vb sellepärast et ei saanud väga aru ja siis keskendusin rohkem detailidele ja sain aru et acktionit on vähe. Pilet maksis 8 euri ja kino nägi välja nagu Estonia teatrisaal. Kino vahepeal oli ka pissipaus 5 min. Popcorni kogus oli meeletu. Väike nägi välja nagu suur ja suur nägi välja suurem kui ameerika filmis kunagi nähtud.
Kinost välja tulles olin vast esimest korda ööpimeduses Duomos. Palju ilusam kui päevavalges. Plats oleks olnud nagu kuskil suure hallis, mis on üleni valgustatud. Inimesed istuvad siiamaani restoranide ja baaride ees väljas, mida ümbritsevad suured leeklambid..väga mõnus!

 pildil on väike popcorn. Keskmine on ka veel ja siis on suur...

Teisel korrusel on kupeed. Ei tea palju seal pilet maksab kah

Avastasin ka poe, mis näeb välja nagu jõulumaa. See asub poe viimasel korrusel, kus issi salaja filmis. Väga mõnus ja hubane poekene. Saab istuda kinnisel terrasil vaatega duomo platsile, nautides värsketest kohviubadest tehtud kohvi.

Ma pean blogi ikka iga nv pidama sest niimodi kuud aega kokku võtta on päris raske.
Elu on iluus!!
Elame, kogeme, areneme!

MJ

heii! No nüüd on pea 3 nädalat möödas ja võin vast öelda et itaalia keel on rohkem suus kui vene keel mida umbes kuuendast klassist õppinud olen. Itaalia keelt rääkides pean ennem mõtlema mida tahan öelda ja siis mõtlema sobivad sõnad ja need õigesse käändesse pöörama ja alles siis võin valjult oma vb mitte nii korrektselt sõnastatud lause välja öelda. Aga eks see keele puristamine küll ka varsti välja tuleb. Tunnen ennast peale kolme nädalat keeleliselt väga kindlalt arvestades veel seda et see kollaste juustega poiss nt on käinud selles koolis juba aasta ja ei oska peale oma nime ütlemise midagi muud öelda.

See nädal tuli jälle uusi õpilasi. Seekord sõnastaksin siis nii: vanemad kui mina. Mitte vanad nagu et mullamaitse juba suus vaid lihtsalt vanemad kui mina. Kolm meest ja kaks tüdrukut. Üks mees on hispaaniast niiet antonio sai endale mõttekaaslase ja uue sõbra facebooki. Üks tüdruk on kasastanist ( hello, my name is borat) ja teine on venemaalt. Nad tunduvad et teavad mida oma eluga peale hakata ehk siis õpivad keelt kuna neil vaja ülikooli astumiseks itaalia keelt osata. Me maikeniga oleme selles mõttes veel sarnased et mõlemad ei tea väga mida edasi õppida ja mõlemad sattusime sellesse keelekooli suhteliselt juhuslikult.

Me maikeniga oleme saanud juba õpetaja käest pragada ka. Ah et miks? õpetaja on meile teinud märkusi et me koguaeg susistame omavahel, mis tegelikult ei ole üldse tõsi, kuna klassis on koguaeg täielik vaikus ja kuna me maikeniga oleme ainukesed kes saavad omavahel rohkem läbi kui teised siis õpetajale tundub et me koguaeg sosistame kuigi seda juhtub umbes üks kord tunnis. Minu arust ta peaks meile tänulik olema kuna me täidame selle vaikuse mingigi energiaga. Aga nüüd, meie pärast, teeb üks õpetajatest esmaspäeval testi, et näha meie keelelist arengut ja et ta saaks moodustada grupid- kes läheb järgmisele levelile ja kes vajab erikohtlemist. Tunnen ennast nagu mingis mängus- you are on the next level. Ta arvatavasti loodab et saab meid eraldada ja praegu oleme Maikeniga täitsa mures ja üritame sama tasemeliselt testi sooritada. Eks näis mis saab.

Mul selline tunne et õpetajal on mingi alaväärsus kompleks kuna ta ise väga inglise keelt ei mõista ja ta arvab et me maikeniga naerame tema üle. Üks päev sai ta eriti pahaseks kui ma turtsatasin väikse naeru sest maikenit häiris üks kärbes keda ta väga emotsionaalselt üritas eemale peletada. Siis hakkas õpetaja väga kiiresti ja pahaselt itaalia keeles rääkima vaadates meile sügavalt silma, mis oli natuke hirmutav kuna tavaliselt on ta väga tore ja meeldiv. No see selleks..

Õppisin, et ikkagi ei ole viisakas niisama poodi sisse astuda ja käega vehkides CIAOO hüüda. Tuleb välja, et kui poemüüja on kliendist vanem siis klient peab kasutama formaalset teretamist ehk siis buongiorno või siis buonasera sõltuvalt kas on päev või õhtu ja kui müüja vastab samuti, peab teretamine jääma formaalseks aga kui müüja vastab CIAOO siis võid selles poes käija kui informaalne külastaja ja hõigata CIAOO nii palju kui tahad. Niiet nüüd on natuke piinlik mõelda tagasi aegadele kui rõõmsalt ciaoo kõigile hüüdsin ja vanemad poemüüjad mind kurjemalt vaatasid.

Reedel tuli Maiken esimest korda minu ühikasse ja me käisime lõpuks selles ühika all olevas baaris kus iga nv karaoke toimub. Baaris oli ka minu administraator Giacomo, kes aitass meil mõista menüüd mis oli itaalia keeles aga kuna ta ise väga hästi inglise keelt ei mõista siis mina viisakalt muudkui noogutasin kui ta väga püüdlikult üritas mulle seletada mis miski on. Lõpuks võtsin kasutusse oma telefonis oleva sõnaraamatu ning siis sain palju kiiremini pihta tema toiduainete imitatsioonile. Kui ma üks hetk aitasin giacomot sellega et ütlesin et ''aa pasta with ketchup'' hakkas ta kõvasti naerma öeldes ''pasta with ketchup, funny'' ehk selline asi nagu makaronide söömine ketchupiga on siin maal täiesti välistatud ja lausa naeruväärne. Niisiis tellisin pasta sinihallitusjuustuga mis oli alguses hea kuna kõht oli tühi aga lõpuks enam nii hea ei olnud. Kuna maiken võttis toidu kõrvale veini siis läksin mina vooluga kaasa ja võtsin samuti punase veini. Pärast seda taipasin et kell on 2 päeval aga see olevat täiesti OK juua ükskõik mis hetkel veini.
  Maiken muudkui palus et ma paluksin giacomol meiega ühineda ja lõpuks tegi seda ise. Niisiis me istusime kolmekesi ja rääkisime veinidest. Mina ei osanud muud öelda kui, et vodkaa, mille peale maiken ja giacomo mind imelikult vaatasid..Jälle. Mina ei tea ju jookidest midagi..jumaljumal.
  Aga siis oli meie kõrval lauas üks pigem haledavõitu mehike kes üksi istus ja oma toitu ootas ja üks hetk ta lihtsalt pöördus ja küsis naeratavalt kas võib meiega ühineda. Ja no mis sa siis ütled et ei ve?? Ja siis oli meid neli. Kolm erinevat keelt ühes lauas. Ühinenud mees nägi välja nagu krimi doksaadetest välja tulnud laste ahistaja. Pikk kiitsakas, ümmarkuste prillidega kitsal ninakesel ning mehele liiga lokkis lühikeste juustega. Ja kui ta veel rääkis et on õpetaja ühes lähedal olevas katoliku koolis kus õpetab lapsi vanuses 13-15 siis oli asi minu jaoks otsustatud- me ei tohi näidata kus elame.
   Mina muudkui muretsesin oma hammaste pärast kuna olin pool klaasi punast veini ära joonud ja muudkui küsisin maikenilt et kas mu hambad on korras ja tema ainult noogutas. Vein maksis 50 senti.. pool klaasi, mitte nii nagu tavaliselt valatakse ainult huulte niisutamiseks.

Kui me lõpuks mu ühikasse jõudsime juhtusin ma peeglisse naeratama ja oli selline tunne nagu ma oleks molli saanud ja suu on verd täis valgunud ja hammaste vahele ära kuivanud. Niisis pragasin natuke maikeniga kes ainult naeris ja pesin oma hambad ruttu ära. Samuti pesin ma esimest korda valget pesu maikeni abiga ja me kartsime et saan beebiriided tagasi kuna ma mõtlematult vajutasin nuppu mis oli 80 kraadi aga välja tulid valgemad riided kui kunagi varem ja täiesti õiges suuruses ka veel.

Kui ma varem käisin koguaeg all koridoris netis ja inimesed nägid kui palju aega ma internetis kulutasin siis nüüd ma saan oma toas lõpuks netis olla sest iss häkkis mu arvutisse sisse, vajutas ühte nuppu ja oligi korras.

Esmaspäeval on meil pingpong turnee tulemas ühikate inimestega ja ma arvan et panen kinni. Kuigi siin on palju hiinlasi kes on kõiges head aga ma lihtsalt loodan et nad ei võta osa.

Minu selle nädala lemmik õpitud itaalia keele lause on  ''Mia mama e  migliore del mondo'' ehk minu emme on maailma parim, mis on ka täielik tõde :) Rääkisime maikeniga oma peredest ja leidsin ennast rääkimas kui suurepärane pere mul on ja kui hästi mul eluga on ja kui tänulik ma olen kõige eest. Maiken ütles et kui ta mu isa nägi tundis ta kohe siirust ja headust. Näitasin talle ka pilte oma perest ja ta ütles et me oleme nagu filmist pärit pere.

olid ajad..

Aga elu on ilus ja
Olge ikka sama toredad ja armasad !
MJ

noh! mis teil toimps? Minul läheb ikka väga hästi! möödunud on nüüdseks kaks nädalat. Ilm on siin endiselt soe ja päikseline.

Võtan siis nädala kokku. Klassikaaslastega saame juba päris hästi läbi eriti mina ja maiken omavahel.. Käisime koos kohvil ja rääkisime natuke ühte antoniot taga kes meie klassis käib. Antonio on selline huvitav poiss, kes ainult endast räägib. Talle meeldib anda märku et tuleb rikkast perest. Samuti meeldib talle kõvasti märku anda et kõik on tema jaoks nii lihtne. Kui teeme omaette harjutusi mis õpetaja on jätnud lahendamiseks teeb Antonio need hästi kiiresti ära ja siis hõiskab ''finitoo''- no rahune maha mees. Tal on ka kaksik vend keda nähes me maikeniga mõtlesime, et no appi, neid on kaks!! Neil mõlemal on mõnusalt lohvakad juuksed mis on seatud ilusti elvise taolisse soengusse mille tegemine võtab hommikuti arvatavasti tunde.. Me oleme suht kindlad et neil on vennaga mingisugune soengu võistlus- kummal kõrgem sonks on või midagi..Maikenile kohe üldse antonio ei meeldi aga mina teen muudkui nalja et nagunii nad lõpuks abielluvad või midagi. Sest öeldakse ju et armastuse ja vihkamise vahel on õhuke  piir.

Antonio lisas siis meid facebooki ka kuigi ta oli rohkem huvitatud Lingi ( hiinlane, kes ei räägi pea üldse inglise keelt) lisamisest. Siis me jälle maikeniga mõtlesime lugusi kuidas ta on gay aga ise veel ei tea. Aga nüüd kui ma tahan naerda siis ma pean aint antonio pilte vaatama.. Iga pilt on ära blurritud nagu nad oleks mingi ilukirurja poolt valmis voolitud. Ma tahaks panna siia pildi aga ma ei hakka, kuna ma olen suht kindel et antonio googeldab ennast ja siis leiab selle pildi siit.

Tuleb välja et mul on siin maja all üks kohvik mis nädalavahetusteti muutub klubiks kus saab karaoket laulda. Ja see asub täpselt minu akna all.. Noja kui need purjus itaalased juba ükskord laulma hakkavad siis nad teevad seda ikka kõik koos- üks laulab nagu valudes kass mikkrisse ja teised leelotavad järele. Vahepeal tekib mingi tüli ka kus üks karjub teisele stupido ja siis teine karjub midagi väga emotsioonaalset vastu vehkides kätega - niiet oma seebiooper siin täitsa olemas.

Väike igatsus on ka peal ikka vahest. Eriti kui pilte vaatan oma kodust. Ja kui ma nt vaatan sellist pilti :

siis no paratamatult liigub pilk sellele armsale karvasele rosinasilmadele.. no nii armas !! Nii igatsen seda rõõmupalli! Noja õde ka jah :)

Ma tahtsin tegelikult video teha oma päevast aga pole jõudnud. Loodan et varsti saate näha :)
Senikauaks hoidke kontakti!

MJ

nonii.. nüüd ma olen juba viiendat päeva täitsa üksi siin Milanos. Saan isegi väga hästi hakkama! Koolis ka juba üht teist mõikab ja täna siis lõpuks rääkisin põgusamalt ühe oma klassiõega. Nimeks on tal Maiken ja ta on pärit Norrast. Väga tore ja armas tüdruk on. Vanuseks on 20, mis tuli mulle selles mõttes üllatusena et ma mõtlesin et klassis on kõik jube vanad. Üks antonio on ka, kes on 24 aga tema nii hästi inglise keelt ei mõika.
Maikeni lugu lühidalt on siis selline- Ta tuli Itaaliasse, et ühes väiksemas linnakeses- Lorenos- töötada lapsehoidjana ühes peres. Ta pidi samalajal ka neile inglise keelt õpetama. Ja juba järgmine päev lasti ta lahti, kuna pereema jaoks ei rääkinud ta piisavalt hästi inglise keelt. Nii ta siis helistas oma tädile-kes elab siin itaalias olles abielus itaalia mehega- ja palus öökohta nii kauaks kuni midagi välja mõtleb. Nii ta siis aga otsustas itaalia keelt õppima hakata ja sattus siia kooli sama juhuslikult kui mina. Vahetasime juba numbreid ja kõik on bueno! Henri ütles et ta näeb välja nagu adele. niiet tehke omad järeldused

Üks mingi uuem nägu tuli ka täna klassi. Tundus et see on mingi kanepilaksu all. Ma ei teagi mis maalane tema on. Mingi korea või jaapan või hiina. Tal on pikad ja kollased juuksed???!!! Pidime endast lühijutu tegema ja siis tema rääkis et ta on stupido ehk loll..no selge siis.

See üks hiinapoiss ei oska ka väga inglise keelt ja no üldse ei saa aru mis ta öelda tahab. Midagi ta ütles mulle ja siis ise naeris. Ma arvan et tegi nalja ja ma siis lihtsalt naersin ja noogutasin kaasa.

Täna oli meil üks teine õpetaja. Tuleb välja, et meil hakkab kaks õpetajat olema, kes asendavad üksteist ülepäeva. Tänane õpetaja rääkis inglise keelt ja seletas asju inglise keeles. Ma ei tea, äkki see on mingi taktika siin koolis et üks räägib ainult itaalia keelt ja teine siis pärast seletab ka. See õpetaja oli täitsa tore ainult, et ta hääl oli natuke vali ja häiriv. Nagu sireen.

ma nüüd näitan lõpuks kus ma elan ka. Mul ei ole mingid kunstilised ja kvaliteetsed pildid (see ei ole see blogi) aga vähemalt saate mingi aimduse.

                                   Mul on toas isegi külmkapp! Laua kohal on mõnus suur aken!

                                                       See on minu bagna ehk vannituba.
                                                           Väga mõnus vannituba on

                                                        Ostsin endale ühe toreda arvutikoti ka

                                See on minu pricessi tass mida väga kaua poes valisin nagu väike laps.
                                 

Ja see on minu nunnu Henri kes mulle niimodi nukralt aknalaualt otsa vaatab. Selline tunne nagu ta ootaks mind nii igapäev õues vihma käes. Ole mureta! Küll ma tagasi tulen :)

Praeguseks aga kõik sest ma hakkan nüüd vampire diaries season 4 esimest osa vaatama!! väga põneeev!!
Ciaooo!
MJ

Täna käisin siis lõpuks koolis ka. Klassis on mingi 8 inimest- 2 venemaalt, 2 või isegi 3 Hiinast või hoopis Koreast, sest ega mina ei tee väga vahet nendel pilusilmadel, üks ungarist ja üks vanem naine inglismaalt. Kõik on ikkagi suhteliselt vanemad- nii 30-50. Ühe hiinlase nimi on näiteks donglimgyiano- 
no tema poole ei pöördu ma küll kunagi..Ükskõik, mis keeles nad räägivad, olgu itaalia või inglise, kõlab neil kõik ikka nagu hiina keel.

Klassi sisenes õpetaja ''CIAOOO!!'' kohe rõõmsalt ikka vastu ''CIAOOOO!'' ja siis ta midagi rääkis itaalia keeles edasi.. lootsin et tuleb mingisugune inglise keelne tõlge järele ja no ei tulnud..ei tulnudkii. Ühesõnaga on nüüd nii, et me ei tohi ei omavahel ega õpetajaga sõnagi inglise keelt rääkida. Kõik peab toimuma täiesti itaalia keeles.. Ise vaatad kuidas asja seletad, peaasi et seda itaalia keeles teed. Noja nii meie neli tundi läks. Õppisime kõik põhilaused nagu mis su nimi on ja kus elad jne. Vahepeal kui õpetaja midagi seletas siis kõik noogutasid küll aga pilgust oli kohe näha et keegi ei saanud väga mõhkugi aru. Kuigi oli ka kaks õpilast kes said aru. Nemad on mingid edasiarenenumad, kes viskasid selle õpetajaga nalja. Ise naersin kah kaasa, et ikka asjalik näida. Venelased rääkisid vahepeal omavahel vene keeles, sest see minu kõrvalolev ei saanud kohe mitte kui midagi aru. Ja no siis sain aru, et venekeelt ma ikka jagan aga no itaalia keelt- eiei..

Õpetaja üritab meile assju selgeks teha nii, et räägib hästi hästi aeglaselt ja küsib capiche? ''Sii, sii'' - on minu vastus, ise samal ajal pead nõkutades. Aga iseenesest on väga tore ja armas õpetaja, teeb nalja ja naerab nende üle, meie viisakusest ikka ka.. Midagi ta seletass veel et homsest hakkab olema nii, et grupp jagatakse kaheks, niiet üks grupp on hommikuses klassis 9-13.00 ja teine on siis õhtuses 14.00-18.00. Ta vist küsis ka, et kes tahaks olla õhtuses .. ma tahtsin jubedalt vastata aga no midagi ei tulnud välja, kõik keeled jooksid omavahel kokku ja tekitasid lühise. Niiet nüüd ma lihtsalt lähen vooluga kaasa ja vaatan kuidas asjad kulgevad.

Täna käisime poodides ka jälle. Palju rahulikum oli olukord. Ostsin endale ühed megapüssid saapad, enda jaoks vähemalt. Ma küll ei tea kus ma neid kandma hakkan aga nende jaoks tuleb küll see koht leida.. Sain endale fotoka juhtme ka, niiet nüüd hakkan rohkem pilte lisama kui kirjutama..

Ciaooo tutti!

MJ

Täna jäi meil ikka kripeldama see abercrombie&fitchi järjekord. Läksime nüüd ise ka sappa, et aru saada mis toimub seal tumedate klaasidega majas. Sisse minnes möödusin uhkelt eight packiga meesmodellist- ei tahtnud pilti mida nad polaroidiga tegid..seest oli kõik pime, ainult valgustid valgustasid metsikuid riiuleid kus kõik riided olid ilusti kokku volditud ja kus lettide ääres seisid ainult mees kassiirid, kes nägid ka välja nagu mingid modellid. Inimesi oli jälle tunglevalt palju. Kokku oli seal vist neli korrust, igal korrusel võttis vastu mingi naeratav tüdruk, kes imelikult ühelt jalalt teisele tantsis ja kõigile tere ütles. Minu jaoks oli seal kõik liiga korras ja volditud, ei olnud üldse tahtmist asju vaadata ja proovida. Läksime sealt sama targalt minema.

Hommikul käisime ühes suuremas pargis, kus vaatasime puid ja põõsaid. Seal olid muidugi ka kõik need pigimustad mehikesed kes oma pradasi ja louis vuittone müüvad. Mina viskasin ühele pilgu kaugemalt peale. Küsisin Erkilt, et mis arvad palju maksab. See läks kohe küsima. Pigimust mees vastas et 45 eurot. Nooo ei. Aga siis millegi pärast hakkasid kõik kärmelt oma asju kokku pakkima, muudkui üle õla kuskile kaugemale vaadates- ju oli mingi politsei, kes tuli neid minema ajama. Siis see kellelt küsisime kotihinda tuli meile järele, kõik kotid seljas ja küsis muudkui et how much, how much- ehk siis kui paljuga me oleme nõus. Ütlesime et 10 eurot, lootes et kaob ära..kaduski. Kõndisime edasi ja natukese aja pärast hüppas too sama mees kuskilt põõsast välja. Kott oli ära pakitud kuskile kortsus kotikesse, ütles et ok, 10 eurot ja nii me siis kõndisime selle vuffliga ringi.

Sain endale Itaalia telefoni nr ka nüüd. Kui keegi tahab mulle helistada, siis küsige numbrit. annan julgelt. Iphone 5-te näppisin ka jälle.

Mis üldse siin maal ei meeldi on need segavärvilised ja mingid segast verd inimesed. No üldse ei saa aru ka kust maalt on nad välja hüpanud- jube kahtlased vennikesed. Ja no siis need pigid, kes aina tahavad parseldada oma asju. Näiteks täna tuli üks mingite käepaeltega siis kui meie istusime pingi peal, käed rüpes. Ja lihtsalt hakkas oma paela Erki käe ümber siduma- no mida sa teed mees?! Erki läks nii närvi et ähvardas talle hambad kurku lüüa, Eesti keeles muidugi, mis oli natuke naljakas ka. Siis kiskus Erki paela käelt ja viskas maha. Pigi solvus ja pani suitsu ette.

Aga mis meeldib on igasugused väiksed kitsad tänavakesed, mida mööda lonkida. Kõrval kõrguvad majad, mille rõdud on kaetud lilledega.. Täna käisime sellisel teekesel, kus seinast seina olid ainult kõige kõigemad brändid- prada, chanel, roberto cavalli, moschino, botticelli jne. Sain aru, et mulle ikka ei meeldi need uhkeldavad brändid. Kui keegi tuleks mulle reaalselt vastu nii nagu need mannekeenid on vaateakendel riietatud siis see oleks lausa naeruväärne. Vaatad neid hulle poode lühtritega ja mingi tippdisainiga, kus kõik poemüüjad ootavad kliente keda hakata nagu nukku riidesse panema .. Sinna sisse ei julge minnagi.

Väga lahe on ka see kuidas, kui kuskile restorani või poodi sisse astud siis kohe poemüüjad hüüavad suu kõrvuni ciaooo. Siis ise tekib ka selline reaktsioon, et  hüüad lõbusalt ciaooo ja veel lehvitad kätt ka. Toob välja täiesti uue käitumise. Kõik oleks nagu sõbrad siin. Muudkui Ciaooooo (lehvalehva)!!

Mis veel meeldib on väikeste koerte kultuur. Nii palju pisikesi karvapalle, kes kül vaatavad kottidest välja ja kes kiirelt üritavad oma peremehega sammu pidada. Aga naljakas on see, et nad ei ole mingid puhtatõulised chihuahuad vaid mingid isearetatud tõud. Mõned on natuke viltu ka välja kukkunud. Mõni taks on ikka natuke liiga pikk ja mõni liiga lühike.Mõni megasuur hobusetaoline koer jalutab ka vahest vastu. Siis seda vaadatakse nagu mingit maailmaime.

Homme lähen kella üheksas kooli. Hakkan igapäev neli tundi Itaalia keelt õppima. Annan teada kuidas läheb.. Ma saan aru, et kindlasti oleks põnevam, kui oleks mingit pilti ka mida näha, eks. Ega meile meeldivad rohkem pildiraamatud kui et pikad juturaamatud. Mul kahjuks ei ole midagi millega pilti teha hetkel. Telefoni kvaliteet on vastuvõetamatu. Äkki selle iphone igapäevane näppimine aitab ja saan selle endaga poest ka kaasa võtta mingi hetk. Siis saan pilte ka näidata. Senikaua nautige minu jutuvada.

Sain ühe video ka ülesse ikka. Iss oli filmind modelli..Äkki saate mingigi aimduse

Ciaaooo!

MJ

Lahkusime hotellist kell 11 hommikul. Läksime linna, et vaadata seda ainsat vaatamisväärsust siin Milanos- duomo katedraal. Kui googlesse kirjutada Milano siis see on ainuke ehitis millest kõik pildid on.. kui me jõudsime sinna metroo peatusesse ja sealt maaalt välja saime, kõlas justkui jumala hüüe- ehk selline ''aaaaaaaa'' mis ostus mingiks lauluks mida lasti sellel platsil läbi kõlarite kuna seal oli mingi NBA mängud. Ma päris kindel ei ole et need NBA mängijad olid aga igatahes olid need reklaamid ja siis veel väga kõrged mustad mehed kes palli korvi viskasid. No see mulle kahjuks väga huvi ei pakkunud. Läksime kohe sinna katedraali. Katedraali ei tohi paljalt minna, et teaksite. Kõik kohad peavad kaetud olema.. Sisse kostus rihanna laul, mis jäigi saatma kogu seda jumalakodu külastust. Oli jah suur ja võimas. Kõik igasugu nikerdused lae all, mis panevad mõtlema et inimesed neid küll ei ehitanud..

Läksime ühte suuremasse kauplusesse, kus olid kõik tipp brändid koos. See oligi rohkem vaatamisväärsus kui et mingi ostmiskoht. Sõitsime eskalaatoriga aina üles, iga peatuse juures seisid mehikesed uhketes kostüümides, kes hoidsid mingit kaustiku käes- sain aru et nad on mingid kõiketeadjad kes kirjutavad su soovid üles ja viivad sind muudkui ühtede riiete juurest teiste juurde ning sina aina lased krediitkaarte läbi. 

Issi läks millegi pärast kohe naiste kingi katsuma, mina sealjuures kohe ütlesin et ära neid küll katsu- kallid ju. pärast kukub veel midagi otsast, seda jama siis vaja. Siis hakkas issi salaja filmima. Ta arvas et kui hoiab hästi madalal siis keegi ei näe. Niiet video koosneb inimeste jalgadest. 

Põhiliselt on siin kaks tänavat. On rikastele ja on keskklassile.. Mina jäin ikka oma kodumaa brändide juurde ehk zara, stradivarius, bull&bear noja siis H&M ja pimkie-kus ei olnu midagi erilist. Mis mulle muljet avaldas oli Bershka. See oli väga suur ja keskel oli isegi üks punane uhke ferrari moodi auto. Valik on siin maal poodides palju suurem kui Eestis. Hoopis teised asjad. Midagi osta ma ei jõudnud sest inimesi on siin no niiiii palju. Kõik aina nügivad ja trügivad oma suurte shopping bagidega..Igas poes panin mõnele asja silma peale ja nüüd ootan millal see inimeste nali siin laabub ja saan rahulikult eestlase kombel asju proovida ja ikka mõelda ennem kui ostma asun. 

Abercrombie&fitchi tahtsime ka minna. Leidsime lausa maja kuhu peale oli uhkelt graveeritud Abercrombie&fitch. Ukse ees oli väga väga palju inimesi ja siis seal ukse avauses seisis mingi modell vist. Noh teate küll neid selle brändi mees modelle..kui ei siis googeldage. Noja siis see üks poiska seisis seal kaks naist kaenla all ja tegid pilte. Nagu mingi kuulsus oleks olnud- ei tea. Ja millegi pärast oli sinna majja JÕHKER järjekord. Mina nägin seda pärast kui mul iss juba uhkelt uksest sisse tammus, sai isegi modellist mööda. Ma siis tammusin järele, arvasin et on ok. Aga eiiii. Mingi suur must mees pani käe õlale ja kamandas nii mind kui mu issit(ütleme nüüd siinkohal talle Erki) välja ja näitas näpuga sinna järjekorra poole, mille lõppu polnudki näha. Mina ei tea mis nali see seal siis toimus. Ju oli mingite modellide näitus äkki..

Tahtsime mulle itaalia kõnekaarti saada. Astusime telefoni poodi kus mulle kohe hakkas silma iphone5-maksis 720 euri. Näppisin seda veits. Lõpuks astusin Erki ja poemüüja juttu sisse, kus naine rääkis, et ega noortele ei meeldi ju helistada, nad aina saadavad sõnumeid ja käivad facebookis. No tahtsime osta paketti aga dokumendid olid hotellis, kuna adminn võttis ära sest kartis et me paneme jooksu. Kõnekaart jäi tänaseks saamata.

Käisime seal kõige suurema platsi äärel joomas. Erki ostis õlle, mina jäätee, mis lihtsalt purgis kohale toodi. 12 euri läks maksma..

Täna sain ka oma ühika võtme. Väga korralik ja ilus ühikas on. Mul on isegi pidee, mille eesmärgist sain ma täna teada- MISASJA- oli minu reaktsioon. All on pesuruum, kuskohal pean piinlikusega ütlema, et pole kunagi pesu pestnud. Ei tea kuidas see mul seal välja hakkab nägema. 

Toidupoed on täis juustu ja veini niiet igav mul siin ei hakka, või mis.

Hotelli jõudsime umbes kell 22.00 ja jalad on täitsa teistpidi. Ei teagi nüüd mida homme teha. Äkki läheb võtab kuskil päikest sest siin täielik suvi!!

Jääge minugaaa!!

MJ

Nii, ma nüüd jõudsin kohale. Sain aru, et see lennuki asi ei istu mulle ikka väga. See on minule vastuvõetamatu miks peaks selline suur kolakas kuskil kõrgel õhus püsima. Ja siis need raputamised ja kallutamised, mis tekitavad kõhus lõbustuspargi tunnet, mis ei sobi kohe üldse sellisesse konteksti, kus on reaalselt võimalik alla kukkuda.

Igatahes, kui sõitsime üle Šveitsi sain aru, kui imeline ja suurepärane on loodus. Need kõrged mäed, mida mööda voolavad alla pilved ja mille vahel asetsevad väikesed külakesed ja ojakesed.. No lihtsalt super! Ja Milano lennujaama jõudes need kõrged mäed ümbritsesid taamal udu sees. Vot sellist vaatepilti pole mina veel näinud, niiet juba sain tunda midagi uut!

Lennujaamast saime otse bussi peale, mis väljus 5 min hiljem oma ajast. Siis sain aru, et ega need Itaallased oma ajast väga kinni ei peagi..Istme taga istusid valmis juba puht Itaallased, kes aina seletasid kätega oma laulvas keeles, mis minule kostus vaid ''parapiip parapuup''- loodan, et varsti saan aru kah!

Sõit linna kestis tund aega. Aknast välja vaadates tundsin ennast nagu täieliku turistina, kes jälgib inimesi teel ja kohvikutes. Sain aru, et väga ei tasu silmast silma mingite geelikate Luicidega läbi bussiakna vaadata nad hakkavad kohe midagi kätega vehkima..siis pöörasin pea ruttu ära..
Linnas inimesed istusid väljas kohvikutes, seljas lühikesed, suvised riided. Ühesõnaga Milanos pole sügist kätte jõudnud ja arvatavasti ei jõua ka. Talv tuleb otse peale, kui sedagi..

Iss tahtis taksot võtta, et ilusasti hotelli jõuda(aja, iss on mul praegu kaasas, sest ega mina ju mingi julge mutt ole, kes kohe kõik ise ära ajab). Igatahes mina kamandasin meid metroosse, sest Pariisis õppisin selle süsteemi väga hästi selgeks. Tahtsime osta läbi nende automaatite piletit, siis tuli muidugi mingi Fernando, kes viskas arvatavasti meile pilgu peale ja sai aru, et me mingid turisti nässid, kes midagi aru ei saa ja hakkas seda ekraani ise toksima, kuni jõudis sinna maani kus pidime 10 euri välja käima. Mina aga astusin lõbusalt minema jättes selle Itaallase sinna vehkima. Lõpuks saime piletid kätte 3 euriga. Mina olin see asjaajaja ja issi kõndis mul sabas. Jube uhke värk. Saime metroo peale ja kaarti vaadates sain aru et me sõidame valele poole. Egas midagi, tegin tähtsa näo pähe ja vaatasin vaikselt kus peab ümber istuma et õigele poole saada. Kõik laabus hästi ja jõudsime lõpuks oma metroo peatusesse.

Hotell asus samas kohas kus mul kool. Kooli olin varem google earthist vaadanud ja mõtlesin et kuna see oli tehtu 2008 aastal siis äkki on see tänaseks päevaks muutunud- ei olnud. Mingi väike kitsas maja graffitit täis, mida on muidugi siin kõik majad otsast otsani täis ja mitte mingit kunstilist loomingut vaid mingid suvalised kritseldised. Ma lausa arvan, et inimesed ostavad oma väikestele lastele neid spray värve ja lasevad neil muudkui piserdada, sest ega need joonistused väga kõrgel ka asu. Igatahes siin öövalguses on kõik majad kuidagi tumedad.. Kõikidel on aknad kaetud mustade plekist katetega ja alumised korrused veel trellidega.
Samas arvestades seda, et ma olen juba mingi 5 korda näinud sireenidega nii politsei kui ka kiirabi autot ei imesta ma miks inimesed oma kodu trellidega katavad.

Kuna ma ei jõua praegu enam kirjutada siis ütlen lühidalt. Hotelli tuba on väga kokkuhoidlik ja kitsas. Terve öö käis mingi elu akna all. Muudkui signaalitavad siin! Käisime ka juba Pizzat ja pastat söömas. Pizza oli väga mõnus ja pasta oli umbes selline nagu henri mulle teeb :) ehk minu arust väga hea!! Ja siin nad teevad seda pizzat ikka mõnusas suures ahjus..nagu mingi kombain.

Praegu on mul siin hommik. Ma viisin teid minevikku. Kell on 11.45, päike paistab ja soe õhk puhub aknast sisse. Nüüd hakkame linna avastama minema ehk siis pooode :)). Varsti saan oma ühika toa ka kätte ja siis juba räägin uutest elamustest !


kallimusipai
MJ

Minek

Nii, võtsin ka nüüd selle blogitegemise näpu alla. Mõte on kaua peas olnud aga nüüd on lausa vajadus teha sissekandeid elust ja olust, kuna tulevane aasta tuleb eelnevatest 19 aastast väga väga erinev nii kultuuriliselt, keeleliselt, eluliselt ja mida kõike veel. Nimelt on suhteliselt eksprompt minek aastaks ITAALIASSEE.

Noh, teate küll kuidas need mõtted tulevad- ükshetk küsitakse ID kaarti numbrit, et mingi toetuse asi saata kuskile itaalia keele kooli ja teine hetk istud juba lennukis teel Milanosse. Selle suurepärase kogemuse, võimaluse pakkumise tegi mulle mu suurepärane isa keda tänamast ma ei väsi (mis tuletab mulle meelde, et pole teda sõnadega veel tänanudki aga seejuures, ega me kumbki väga sõnamehed olegi, pigem ikka tegudemehed).

 Selle blogiga hoian ma teid kursis enda tegemistega ja annan ülevaate siinsest elust, mis saab olema suurepärane. Loodan, et te loete sest mina ei hakka eraldi veel rääkima :). Mu laused võivad olla kohati vigased ja vb arusaamatud aga andestage mulle, ega mu kirjand ka väga hästi ei läinud...

Praegused sõnad mida itaalia keeles öelda oskan: tutti, bella, belissimo

loodame, et see sõnavara kasvab ja varsti pean blogi juba itaalia keeles ja teie kasutate google translate.. ja ega midagi muud kui et suurepärast elu teile ja kõike paremat mulle!

Keep in touch,

MJ